Ilm ei anna veel talvele võimalust ja nii me leidsime ennast jälle Ristna poole sõitmas. Seekord üsna suure seltskonnaga Erno bussis, kus lisaks temale veel Jaanus, Penny, Tom-Tom ja mina. Ristnas ootas meid ees 3,7 ilm, koos täitsa mõistliku laine ja ootamatult mõnusa temperatuuriga condition. Päeva alguses sai natuke aega hüpatud, nii et sai frondi ja backi kenasti kirja 🙂

FOTO: Jaanus Ree

Saime jälle Taaviga mõned lahedad veivraidid koos ja mul õnnestus ära maanduda paar/kolm aeriali, millega ma ise rahule jäin. Nüüd tundub küll, et hooaeg hakkab vaikselt läbi saama ja peab hakkama lume peale mõtlema. Lõpetuseks video Taavi peakaamerast!!

No ei saa ju jätta minematta, kui ideaalset Ristna kurssi ning ligi 10 kraadi sooja! Läksime seekord kolmekesi, koos Jaanuse ja Tõnisega. Kohapeal oli juba ka paras punt, nii et vesi oli jälle purjeid täis! Tuult oli 3,7 full power ning lainetus kohati väga ilus, sette jätkus nii keskele tsooni, kui ka paremale, kus kohati sai ikka pikalt maakera kivist mööda kihutada. Miskipärast ei olnud mul eriti hüppamise tuju ning tegin ainult ühe backi, mille väikse kobaga ka ära maandusin.

Foto: Jaanus Ree

Lainesõiduga läks nii, et sain kõvasti ujuda, nimelt proovin hakata cutbackis rohkem reili kasutam ning miskipärast ei leidnud õiget taglase nurka üles ja kobistasin ennast pidevalt nö “over the handlebars”  rulli kõige hullemasse kohta sisse. Päeva naelaks jäi üks Taka katse, kus jõudsin kaugemale, kui kunagi varem, laud keeras juba ära aga taglase tõmbas tuul käest ära. Peab vist hakkama rohkem katsetama, sest ega muidu ei tule! Õnnestunud manöövritest jäi meelde üks üsna korralik aerial, mis õnnestus otse Eiko nina all ära maanduda 🙂 Tundub, et juba neljapäeval kohtume taas Ristnas :p

Nüüd on täpselt kaks nädalat möödas sõidupäevast, mis tõenäoliselt lõpetas minu jaoks käesoleva hooaja. Kogunesime juba päeva varem Tartukülla Alari juurde, et hommikul õigel ajal vette jõuda. Pean tunnistama, et Lätlasi oodates ja kella taha keerates sai paar rummikoksi liiga palju tehtud. Hommikul natuke “vatises” olukorras randa jõudes selgus, et tuult ja lainet on rohkem, kui prognoosid ennustasid! Siiski suutsime Pennyga tiba vetteminekuga venitada ja läksime tõenäoliselt kõige õigemal ajal peale! Peale soojaks sõitmist proovisime Pennyga peakaamerat vahetades üksteist filmida. Pean tunnistama, et see kaameraga sõitmine on üsna stressirohke tegevus, proovi sa alati teise sõitjaga ühel ajal glissi saada ja pidevalt õiges kohas olla. Aga siiski tundus mulle, et sain veest ja peast päris palju põnevat vaatamist. Õhtul selgus muidugi, et kaamera oli lolliks läinud ja peale oli jäänud vaid väike jupp päeva algusest. Millegi erilisega ise vee peal hakkama ei saanud, proovisin päev otsa timmida bottomist cutbacki minekut ning rohkem reili kasutama hakata cutbackis.

Foto: Jaanus Ree

Paar mõtet siis läbi saanud hooajast ka. See oli siis minu nö. comebacki aasta, kui sain jälle normaalset sõita. 2008 aasta jalavigastus ei kummitanud enam nii pahasti, kui viimased kaks hooaega, mis jäid väga kesisteks. Esimesed sõidud Väänas  näitasid, et 2008 aasta tasemele tagasi jõudmine võtab aega ning kõvasti veetunde. See mõnus comfort tunne oli kaduma läinud, hooaja esimene pool tundus alati, et midagi on valesti, alates trimmist ja lõpetades enda füüsisega. Õnneks õnnistati meid see aasta ühe parima sügisega läbi aegade ning sõita sai päevade kaupa ja väga heades tingimustes. Septembri lõpus hakkas sõitmine juba sujuma, kuigi ise üleliia vaimustuses ei olnud. Ajastus laine peal oli selline keskmine ning miskit jäi nagu alati puudu. Võistluste lähenedes oli eesmärgiks ikka mõnest ringist edasi saada ja top 5 tulemus kirja saada. Kuidagi läks aga nii, et olin üldis kolmas ning eestikate arvestuses teine.. ehh pole paha. Sügise teine pool oli tegelikult see, mis peaks nüüd pikemaks ajaks meelde jääma. Ilmad läksid aina paremaks ning keha hakkas ka õiget rütmi leidma. Hüpetes tekkis uus hingamine ning tänu paranenud kontrollile sai kõrgust ka tiba juurde. Lainesõit samuti paranes, kuigi samale tasemele tagasi ei jõudnud, kus hindasin ennast 2008 olevat. Kokkuvõttes tuleb hooajaga rahule jääda, väga ebaõnnestunud suvele, kus tuult jätkus vaid üksikuteks päevadeks järgnes üks parimaid sügiseid! Tervitused ja tänud kõigile, kes sellest hooajast niivõrd ägeda tegid ja kes seda kõike jagada aitasid! Eritänud veel Alarile, kelle külalislahkus ületab kõik piirid 🙂

Minul isiklikult olid ootused päris kõrgeks krutitud selle päeva ootuses, sest tahtsin veel normaalse temperatuuriga hüppamist harjutada. Kohale jõudes randa ei pidanud pettuma, tuul puhus juba väga kõvasti ning täpselt ideaalse Ristna hüppekursiga. Vaikselt hakkasid ka lained moodustuma. Taavi eelmise päeva kosmosehüpe mõlkus mul peas ning otsustasin ise ka hüpetele kõrgust lisama hakata. Kohati oli ikka hirm täishooga suurtesse kollidesse sisse kihutada ja siis sealt ülevalt alla vaadata. Õnneks premeeriti seda ennastohverdavat tegevust minu elu kõige kõrgema õnnestunud backloopiga 😛 Lainesõidust olid kõige meeldejäävamad Taaviga jagatud lained, proovisime päris pikalt kahekesi ühel lainel sõitmist. Panen täna ka mõned pildid Taavi tehtud päeva kokkuvõttest siia üles ja kui pilte klikata, siis jõuab video endani ka!

Mina esimesel ning Taavi teisel korrusel.

Need, kes oskavad lainurga pilti hinnata, saavad aru, kui suur see laine tegelikult oli!

Tänaseks päevaks olid siis enamus trumpe lauale löödud, laineprognoos oli väga ilus ja tuult lubas samuti väga hästi. Ainukeseks nö 7″probleemiks” oli tuulesuund, mis kippus keerama juba allapoole lõunat. Peale läksin esialgu 4,7 ga, mida tulin jooksuga tagasi 3, 7 vastu vahetama. Veivata sai nii seal üleval nuki otsas, kus otsides leidis ikka väga ilusaid laineid ning lahes sees vasakult, kuni parkla beachini. Imekombel jätkus päeva esimeses pooles sinna tuult piisavalt hästi, nii et ei pidanudki väga palju tiksuma. Päeva hüppe tegi Taavi, kes proovis orbiidile jõuda, kuid mõtles poole tee peal ümber 🙂 Klikka pildile ja näed videot ka 😉

Maa kõverus oli juba kenasti näha 😛

Lõpetuseks veel eile õhtune lainepoi näit!

 

Peale pühapäevast soojendussõitu, õhtul Alari majakeses prognoosi vaadates tundus mulle, et esmaspäevane ilm peaks olema just see, mida olin oodanud. Hea hüppe ning lainesõidukurss ja tugevus just selline 4,7 le! Päev algas kohe väga meeldiva üllatusega, kui õnnestus ära maanduda ilus(mitte just väga kõrge :)) backloop. Alguses oli Ristna vaid Taavi, Eiko ja minu valduses, hiljem vahetas 10.30se praamivahetuse pealt tulnud Robi Eiko välja. Hetkel siin seda kirjutades näitab lainepoi juba tippudeks 4,3 meetrit, nii et tõotab tulla järjekordne superpäev siin 🙂 Mõned pildid Taavi headcamist ka! Lisaks vaata Taavi tehtud eilse päeva tiiserit siit!

 

 

 

Tulime koos Taavi ja Pennyga juba pühapäeval Ristnasse, et algavaks nädalaks natuke sooja teha. Midagi väga erilist ei tulnud aga sellise 5,0 hüppeilma mängis välja. Proovisime Pennyga natuke vee pealt filmida ning siin mõned kaadrid videoklippidest.

Ja nüüd uuesti vette 🙂

Juba reedel tagasi sõites läksid esmaspäevase prognoosi peale silmad särama. Pühapäevased kõned võimalike minejate vahel lõppesid sellega, et otsustasime päev varem kohale jõuda. Niisiis olimegi neljakesi(Robi, Jaanus, Taavi, mina ja lisaks Jaan oma autoga)  mõne tunni pärast Taavi autos ja liikusime Hiiumaa suunas. Laineprognoosi tõttu leppisime kokku, et lähme hommikul kohe randa ja oi kui õige otsus see oli!!

Foto: Jaanus Ree

Selliseid tingimusi on isegi Ristnas harva, lained veeresid suurte settidena randa, mille vahe oli Jaanuse sõnul kuni 4 minutit. Pean tunnistama, et ei mäleta paremat lainesõidu päeva, ma isegi ei mõelnud hüppamisele, vaid keskendusin ainult lainesõidule ja aerialite õppimisele.  Peale 3,5 tundi vees hakkasid laine ja tuul ära vajuma ning otsustasin superpäevale joone alla tõmmata. Päeva tõrvatilgaks meepotis oli ühe laua ujumaminek, loodame, et ta jõuab kunagi õnnelikult  omanikuni tagasi!

Foto: Jaanus Ree

Lisaks eelmise nädala päevik! 

Plaanisime esimese hooga minna Penny ja Arboga teisipäevaks Ristnasse, kuid läks nii, et  ma jõudsin tagasi alles reedel! Ma proovin lühidalt kokku võtta, mis nende päevade jooksul juhtus. Teisipäevane ilm ei olnud just see, mida Ristnalt oodata võiks, kurss ei olnud kõige parem ning päev möödus pigem hüppeid harjutades. Kolmapäevane läänetuule prognoos pakkus võimaluse otsida uut randa, kus saaks lõpuks ometi Hiiumaal läänekaga sõita! Alar pakkus välja, et läheksime uudistama ühte lahesoppi Kõpu kandis. Üllatusena ootas ees väga mõnus sideonshore tingimus, päris mõnusate hüppelainetega. Lisaks sai kohati täitsa mõnusalt veivata.

Õhtul casa de Vaarakus järgmise päeva võistluseks valmistudes jõudis kohale ka ülejäänud punt, õnneks sain õigel ajal pidama ja kenasti tuttu ära. Võistluspäeva prognoos läks 100% täide ning meid ootasid ees supertingimused! Mis siis kosta võistluste kohta… hmmm, oma tulemusega jäin ma rahule, kuid sõidu kallal võiks norida. See 8 minutit heat on ikka nii lühike ja nõutud 2hüpet, 2 lainet tähendasid seda, et vigu teha ei tohtinud. Seetõttu sõitsin natuke liiga „keel keset suud“  ja keskendusin pigem sellele, mis kindlalt välja tuleb.  Paarist raskest heat’ist sain edasi tänu heale lainevalikule ja pikkadele veivraididele. Miinusringi finaalis kaotasin Pennyle ning sellega kindlustasin endale kolmanda koha. Võistlus vajas finaali ning superfinaali, kus Penny hoidis meie lippu kõrgel ning võitis väga heas hoos olevat Tutanist! Elagu Penny! Esikolmik siis lõpus 1. Penny 2. Tutanis 3. Kris

Prognoos lubas ka võistlusjärgseks päevaks korralikku sõiduilma ning otsustasime loomulikult jääda Ristnasse. Reede hommikul tegin nende nelja päeva kõige kehvema otsuse ning ronisin liiga vara vette, kui tuul oli veel liiga läänest. Lained olid küll mega suureks kasvanud, kuid samas superchopised, nii et kobisin peale tundi sõitu veest välja ja otsustasin päeva ära lõpetada. Muidugi kohe peale seda, kui sain kamad kokku, keeras tuule paika ja kõik klikkis paika. Lõpetuseks tänud ja tervitused kõigile, kes kohal olid!

Sügis näitab ennast kõige parema nurga alt ning sõidupäevade vahel on vaid loetud päevad, kui sedagi…igaljuhul siiani fantast sügis! Neljapäeval siis siirdusime jälle suurema kambaga Ristnasse teele, kus meid ootas perfektne 4,7 ilm. Päike, tuul, kohati väga ilusad lained pakkusid, minu jaoks, selle aasta parima päeva! Seoses lähenevate võistlustega otsustasin kogu oma hüppearsenali läbi proovida. Ära sai proovitud frontloop, back, oh back, table top, air chachoo ning table top forward. Võistlusteks on vaja paika panna väga põhjalikult korralik strateegia, sest nagu B liiga veivikad näitasid, jõuab sellega väga kaugele! Õhtul Ristnast naastes otsustasime, et ei hakka üldse Tallinnasse sõitma ja ööbime Tige juures Väänas. Siiani kõlab kohati Alari trellisonaat kõrvus 🙂

Foto: Liis Härmson

Nagu pildilt aru võib saada, siis olin jälle kohtunikutööd tegemas. Katsetasime siis seekord uut hindamissüsteemi, mis vajas vähest harjumist aga millest on A liiga hindamisel kindlasti kasu! Võistlustest ka siis, kõigepealt muidugi big ups Pennyle ja Tigele, kes olid kohtunikele(ehk siis endale 🙂 ) loonud väga head tingimused! Võistluste jaoks oli ilm nagu tellitud, päev otsa 4,2-4,7 ilm ning superilusad lained, lausa kahju oli päev otsa seda sealt tornist vaadata. Päeva üllatajateks olid minu jaoks Välk ja Papa, kes mõlemad ennast poodiumile sõitsid. Papa võistluskogemus paistis kaugelt silma ning superäge oli vaadata, kuidas vanameister lainetes möllas!! Välk aga paistis silma eriti külma pea ja hea strateegiaga, püsides pidevalt kohtunike silmade all ning paugutades hüppeid ning päeva hullemaid crashe 😀 Võidumees oli seekord eeldatult Barabanov, kes siiski pidi tiitli võitmiseks sõitma Papaga superfinaalis! Õnnitlused esikolmikule, kõigile ülejäänud võistlejatele, korraldajatele ja kõigile, kes sellest suurepärasest päevast osa said!!

Foto: Liis Härmson

Foto: Liis Härmson, foto Välk ja OH hüppekatse!

Põhjalikumu fotogalerii leiad siit!(fotograafi ikka Liis Härmson)

Laupäeval jätkas tuul oma tööd ning sai käidud esimest korda see aasta Topul! Aitasin nõu ja jõuga Sten’i, kes teeb edusamme suure praami pealt, korraliku püssi peale liikumisel. Käisin ise ka vees ning päeva saldoks jäi üks spinloop ning mõned no handed jibed 🙂 Nüüd tuleb kehale veidi puhkust anda ja oodata järgmist magusat Ristna prognoosi!