LÕPUPAUK 30. OKT RISTNA

Nüüd on täpselt kaks nädalat möödas sõidupäevast, mis tõenäoliselt lõpetas minu jaoks käesoleva hooaja. Kogunesime juba päeva varem Tartukülla Alari juurde, et hommikul õigel ajal vette jõuda. Pean tunnistama, et Lätlasi oodates ja kella taha keerates sai paar rummikoksi liiga palju tehtud. Hommikul natuke “vatises” olukorras randa jõudes selgus, et tuult ja lainet on rohkem, kui prognoosid ennustasid! Siiski suutsime Pennyga tiba vetteminekuga venitada ja läksime tõenäoliselt kõige õigemal ajal peale! Peale soojaks sõitmist proovisime Pennyga peakaamerat vahetades üksteist filmida. Pean tunnistama, et see kaameraga sõitmine on üsna stressirohke tegevus, proovi sa alati teise sõitjaga ühel ajal glissi saada ja pidevalt õiges kohas olla. Aga siiski tundus mulle, et sain veest ja peast päris palju põnevat vaatamist. Õhtul selgus muidugi, et kaamera oli lolliks läinud ja peale oli jäänud vaid väike jupp päeva algusest. Millegi erilisega ise vee peal hakkama ei saanud, proovisin päev otsa timmida bottomist cutbacki minekut ning rohkem reili kasutama hakata cutbackis.

Foto: Jaanus Ree

Paar mõtet siis läbi saanud hooajast ka. See oli siis minu nö. comebacki aasta, kui sain jälle normaalset sõita. 2008 aasta jalavigastus ei kummitanud enam nii pahasti, kui viimased kaks hooaega, mis jäid väga kesisteks. Esimesed sõidud Väänas  näitasid, et 2008 aasta tasemele tagasi jõudmine võtab aega ning kõvasti veetunde. See mõnus comfort tunne oli kaduma läinud, hooaja esimene pool tundus alati, et midagi on valesti, alates trimmist ja lõpetades enda füüsisega. Õnneks õnnistati meid see aasta ühe parima sügisega läbi aegade ning sõita sai päevade kaupa ja väga heades tingimustes. Septembri lõpus hakkas sõitmine juba sujuma, kuigi ise üleliia vaimustuses ei olnud. Ajastus laine peal oli selline keskmine ning miskit jäi nagu alati puudu. Võistluste lähenedes oli eesmärgiks ikka mõnest ringist edasi saada ja top 5 tulemus kirja saada. Kuidagi läks aga nii, et olin üldis kolmas ning eestikate arvestuses teine.. ehh pole paha. Sügise teine pool oli tegelikult see, mis peaks nüüd pikemaks ajaks meelde jääma. Ilmad läksid aina paremaks ning keha hakkas ka õiget rütmi leidma. Hüpetes tekkis uus hingamine ning tänu paranenud kontrollile sai kõrgust ka tiba juurde. Lainesõit samuti paranes, kuigi samale tasemele tagasi ei jõudnud, kus hindasin ennast 2008 olevat. Kokkuvõttes tuleb hooajaga rahule jääda, väga ebaõnnestunud suvele, kus tuult jätkus vaid üksikuteks päevadeks järgnes üks parimaid sügiseid! Tervitused ja tänud kõigile, kes sellest hooajast niivõrd ägeda tegid ja kes seda kõike jagada aitasid! Eritänud veel Alarile, kelle külalislahkus ületab kõik piirid 🙂

Advertisements

Posted on november 13, 2011, in Päevik. Bookmark the permalink. Lisa kommentaar.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: