“60 päevaga surfariks”

Alustasime selle hooaja alguses Pealtnägija saatega ühte põnevat surfiprojekti “60 päevaga surfariks”. Pealtnägija poolt võttis selle väljakutse vastu Anna Gavronski, kellega oleme nüüd jõudnud projektiga poole peale. Siit saab nüüd lugeda tema läbielatust lähemalt.

1512299_676212335765767_6448435643268580476_n

Tegelikult ei lase Pealtnägija ka suvel päriselt rihma lõdvaks, vaid töös on mitu põnevat ja aeganõudvat projekti, millega suve lõpus vaatajaid rõõmustada. Üks ettevõtmistest, millest juba rääkida saab, on temp, mida keegi pole teadaolevalt enne Eestis teinud. Nimelt püüab Pealtnägija uus kaasautor Anna Gavronski õppida nullist selgeks purjelauasõidu nii, et osaleda augustis Aegna maratonil. Eesmärk on läbida Eesti populaarseima surfivõistluse pikk distants algusest lõpuni iseseisvalt. Anna, kes pole varem meetritki surfanud, alustas koos treener Kristjan Kiiskiga Laulasmaa rannas eelmisel nädalal, kui õhk oli vaid kuus (!) kraadi. Tänase seisuga on stardini jäänud umbes 60 päeva. Eksperimendile saab kaasa elada meie Facebooki lehel, kus Anna oma katsumustest ja edusammudest jooksvalt teada annab.

10417670_676212352432432_9105916266448109098_n

Pealtnägija suvine eksperiment „60 päevaga surfariks” on jõudmas poole peale. Mai lõpust harjutab meie kaasautor Anna Gavronski Laulasmaal treener Kristjan Kiiski juures purjelauasõitu. Anna, kes polnud varem meetritki surfanud, võttis auahne eesmärgi – läbida augusti alguses toimuva Aegna maratoni pikk distants. Teadaolevalt pole keegi varem nii kiiresti sellise tembuga hakkama saanud. Kuu ajaga on edasiminek olnud märkimisväärne, aga tõeliselt karm õpe läheb lahti nüüd, kui algab Anna puhkus põhitööl. Mõned katked treeningpäevikust: 

10296757_676212425765758_6091158249474549831_n

6. sõidupäev – Oskan juba purje teistpidi pöörata nii, et isegi varbad ei saa märjaks. Samas vaevavad mind krambid jalalabades. Püüan vist endise baleriinina varvastega lauast kinni hoida. Iga kord kui talla all kisub väga valusaks, siis mõtlengi, et varvaskingades tatsates oli piin palju suurem ja ometi sain balletikooli lõpetatud.

7. sõidupäev – Surfasin esimest korda sügavas vees. Trenni lõpus, kui olin juba päris väsinud, ütles treener Kristjan, et päästevest tuleb selga tõmmata ja tema järel suunduda Lahepere lahe keskele. Minu süda peksis hirmsasti ja peas oli ainult üks mõte, ma ei tohi kukkuda. Sain juba ilusti laua tagasi kalda suunas pööratud ja alustasime koduteed, kui tahtsin Kristjanilt pärida, kas Pirital on samasugused lained. Ja siis see juhtus, kukkusin sulpsti vette. Õnneks jõudsin enne ninast kinni haarata. Täitsa kontimurdev oli puri saada õigele poole lauda olukorras, kus jalad enam põhja ei puuduta.

10300039_10152235034902684_7303333142789529261_n
8. sõidupäev – Esimest korda meri vahutab. Tuul puhub umbes 10 m/s. Kaldal tuleb minu juurde keskealine purjelaudur, kes teatab, et keset lahte läksid tema puri ja laud üksteise küljest lahti. Tormises meres hakkas ta kalda poole ujuma, puri ühes käes, laud teises. Siis läks laud käest ja mees jäi ainult purjega, mis nii kui nii tahab vee alla vajuda. Õnneks jõudis mees ujuda lohesurfariteni, kes ta kaldale aitasid.
Teisena jõudis minu juurde õpetaja Kristjan, kes näitas oma varvast, ja ütles, et lõi sinna täna mõra sisse. Oeh.. minu jalad hakkasid värisema juba enne vette minekut ja mitte külmast. Mulle antakse lastepuri, sest ilmselgelt millegi suuremaga ei saaks ma hakkama. Vees ei suuda ma isegi Kristjani abiga laual püsti seista. Puri lendab igas suunas ja ma püüan vältida olukorda, kus saan sellega vastu pead. Samal ajal on ümber kivid, mida vahuses vees pole näha. Sõna otseses mõttes võitlen purjega ja tunnen, kui tugev on loodus ning kui väike olen mina. Lõpuks saan ikkagi laua peale ja suudan isegi 100 meetrit sõita. Kogu see jant kestab umbes 45 minutit ehk siis kolm korda vähem kui tavaline trenn. Tulen veest välja ja kõik ihuliikmed on pehmed. Ma ei jaksa isegi surfisusse jalast ära võtta, see õnnestub umbes kümnendal katsel. Mõtlen hirmuga, et sellise ilmaga ma küll seda maratoni ära ei sõida… Jalakrampidele ma täna mõelda ei jõudnud.
Maratonini on jäänud kõigest 40 päeva. Kas ma hüppasin pea ees tundmatusse ja liiga sügavasse vette?

Kui Sul tekkis nüüd isu tulla proovima surfamist, siis piisab, kui registreerid ennast kursustele surfifoto@gmail.com aadressil!

 

Advertisements

Posted on juuni 26, 2014, in Uncategorized. Bookmark the permalink. Lisa kommentaar.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: