VÄÄNA 12.07

Eikusagilt ilmunud suvine Vääna prognoos ajas meeled juba pühapäeva õhtul ärevaks. Natuke küll muretsesin oma liigesest väljas käinud hüpeka pärast aga no selline soe ja tuuline ilm oli parim, kus testida, kuidas jalg vastu peab! Randa jõudes käis kõva sebimine purjesuuruste vahetamisega, sest justnagu oli tõstnud ja kõik tulid 4,7 kaldale rigama. Ma ise küll kõhklesin aga läksin siiski 5,0 peale. Esimesed kaks triipu merele olid masendavad, tuul oli jube puhanguline ja no pigem tuli tiksuda kui sai sõita! Kaldale tagasi ja sai 15 mintsa tüüpilist Vääna parklavirinat olude üle aetud. Siis käis klõps ja meri muutus palju kenamaks vaadata, otsustasin, et lähen proovin uuesti ja no halleluuja, mõnus ühtlane tuul ja mu 5,0 oli täpselt full poweris kuni sõidupäeva lõpuni. Alustan siis päeva naelast… olin juba nii mõnedki korrad backloopi proovinud see aasta aga kuidagi ei sobinud mulle see Vääna nurk ja enamus olid ikka korralikud alakeeratud crashid. Pidevalt oli tunne, et hüppel jäi 3 meetrit kõrgust puudu. Ja siis ta tuli, selle aasta esimene backi jaoks ideaalne nurk, mis viskas ikka kõrgemale õhku ja alla tulles kenasti nina ees rinnuli vette ja nagu kork püsti tagasi uuuuuhhh.. Back on ikka see õite magus 😛 Maandudes teretasin Niinet, kes oli nagu eikusagilt ilmunud ja tegi veestarti kaks meetrit minust allatuult. Teine meeldejääv trikk oli üks mõnusalt kõrgelt tehtud forward, mille oleks küll võinud tiba rohkem püsti maanduda aga no ajas oma asja ära ja tõi naeratuse näole. Nüüd edasi jälle koolitama ja siis reedel, kui prognoos peab, saab äkki tagasi koju…….Ristna igatsen sind!!